Golfipäev Solarises

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest…

Ühel päeval novembri alguses helistas mulle vana tuttav Eero Reinu Solarise keskusest ja rääkis, et nad korraldavad sellel aastal jõuluüritusi teisiti; mitte kuuse, jõuluvana ja põhjapõtradega, vaid hoopis rannaüritustega. Mis mõttes rannaüritustega? -oli minu esimene reaktsioon.

“No selles mõttes, et ehitame Solarise aatriumisse liivaranna, minigolfi raja ja kutsume erinevaid suvealade esindajaid kolme nädala jooksul ennast meie juurde tutvustama. Golf sobiks sinna eriti hästi, seda enam, et minigolfi rada juba olemas,” vastas Eero.

Arutasin korraks teiste väljakutega ja oma inimestega ning kuigi teadsime, et mingit otsest müüki me seal ei saavuta, siis golfi üldise populariseerimise mõttes peaks välja minema küll. Appi tulid veel Eesti Golfi Liit ja Suuresta Golfiklubi ning olime golfiks Solarise rannas valmis.

Programm sai iseenesest lihtne – väljas oli SNAG-golfi löögikoht, kaks puttamise rada ja igal täistunnil toimusid kohale tulnud noortele võistlused. Võistluste vahepealsel ajal said noored mängida Wii golfi, joonistada golfiteemalisi jõulukaarte või süüa näiteks tasuta jäätist (Solarise ja nende partnerite poolt). Lisaks olid laudadega väljas siis mainitud kolm organisatsiooni ja lisaks Wilsoni / Mizuno golfivarustuse tutvustus-ja müügipunkt.

Golfitegevustega alustasime kell 13:00 ja meie suureks üllatuseks täitus aatrium silmapilkselt noortega, kes tahtsid kõike pakutavat kohe proovida. Kui esimene võistlus oli ca 15 osavõtjaga, siis teisel võistlusel osales juba üle 30 lapse, kõik soovijad ei mahtunudki osalema. Kõige noorem osavõtja, keda täheldasin oli 7-aastane ja kõige vanem 17. Täiskasvanud inimesed käisid üritust vaatamas, aga võistlustulle ei astunud – reserveeritud ikkagi!

Tuli välja, et enamik noori, kes meid uudistama tulid, olid pärast koolitundide lõppu aega surnuks lööma tulnud õpilased. Golfioskused olid seinast seina, aga vähemalt need, kes pikemalt meie juures peatusid arenesid iga tunniga. Hea oli näha ka kahte Niitvälja noort, kellest üks sai enda nimele ka päeva parima tulemuse (mida isegi meie lähimängu ekspert Priit ei suutnud üle lüüa).

Ürituse boonusena said nii Suuresta, EGL kui Niitvälja endale jõulukaardid, mis peaksid varsti meie mängijate ja partnerite postkastidesse jõudma. 

 

 

 

 

 

 

 

Kokkuvõtvalt saab öelda, et kui aega panustada ja noortega suhelda, siis on golf lihtsalt nendeni viidav sport. Küsimus on tegelikult selles, kust võtta aeg, energia selleks, et noored püsivalt trennidesse tuua ja golfi mängima panna. See saab olema meie Golfikooli ja Noorteprogrammi suur väljakutse, aga sealjuures Solarise päeva tagasiside põhjal täiesti saavutav väljakutse! Tuleb märkida, et erinevad mängukonsoolid teevad meie eest head golfi tutvustavat eeltööd

Tänud kõigile, kes oma aega üritusse panustasid, tänud Solarisele huvitava idee ning toetuse eest! Julgustan siinkohal kõiki oma panust andma, et golf massidesse jõuaks!

Kristo

Tore golfinädal Põhja Küprosel

 Seenioride töö eestvedaja Anne Petteri reisikiri toredast golfinädalast Põhja- Küprosel

13. oktoobril asus Tallinna lennujaamast teele lõbus seenioride seltskond, et veeta nädal Põhja-Küprosel Korineum Golf & Contry Club´is. Sama  reisi on korraldatud Tallinna Golfiklubis juba mitu aastat, aga mulle oli see esimene reis.

 Otselend Tallinnast Küprosele, kaks tundi bussisõitu ja olimegi 27- kraadises soojuses, asusime elama kenadesse villadesse golfiväljaku ja basseini kõrval.

 Golfiväljaku suhtes oli hinges väike kahtlus, et kas on piisavalt huvitav mängida 5…6 päeva sama väljakut. Pärast esimest golfiringi sai selgeks, et muretsemiseks pole põhjust. Väljak on ilus, esmapilgul paistab küllaltki lihtne, aga tegelikult päris keeruline, et head tulemust mängida. Eriti raske on chippamine ja puttamine. Green´id on täiesti ettearvamatud ja arusaamatud.

Ka silmailu pakkus väljak küllaga. Peaaegu igalt rajalt avanes imeline vaade Vahemerele, mõned rajad piirnesid mändide või oliivipuudega, taamal mäed, mitu avalööki tuli teha kõrgelt kaljult või siis lüüa päris pikalt üle kuristiku. Väljakutseid küllaga!

Hoolimata, et tegu seenioridega, käis iga päev tuline võistlus. Õhtusöögi ajal said selgeks päeva parimad. Üle kahekümne mängija asus igal hommikul starti lootuses teha väga hea golfiring, aga raja raskust näitab seegi, et enamikel päevadel mängis päeva parim tulemuseks ca 25 punkti. Minu mäletamist mööda jäi reisi parimaks punktitulemuseks Mati Hiisi 33 punkti viimasel päeval.Palju elevust tekitas scramble võistlus, kus paarid loositi.

Nädal “spordilaagrit”: hommikul tublimad basseini, siis sööma, siis golfiring, siis väike jook (kui kellelgi õnnestus õlled lüüa, siis tema kulul) ja punktide lugemine, siis basseini äärde mõnulema, tund, kaks vaba aega ja juba õhtusöök. Ilm oli kogu nädala suurepärane ja aeg möödus lausa märkamatult.

 Oli vahva võimalus golfihooaega pikendada, imeilusal väljakul toredate kaaslastega koos mängida! Tänud korraldajatele !

W.I.P 2011

Tänavusest W.I.P võistlusest annab ülevaate kohtunik Karli Kütaru

15. oktoobril toimus Tallinna Golfiklubi iga-aastane hooaja lõpuvõistlus WIP. Võistluse näol on tegemist unikaalse võistlusega, millega esiteks tõmmatakse Tallinna Golfiklubis edukale võistlushooajale joon all ning teiseks, kus võistlusformaadist tulenevalt on lubatud kasutada vaid kolme golfikeppi maksimaalsest 14-st. Tähejärjestusest W.I.P. (wood-puu-, iron-raudkepp ja putter) lubab võistluses kasutada vaid kolme golfikeppi eelolevast järjestusest. Aastate pikkune võistlusajalugu on mängijaid niipalju õpetanud elementaarsetes teadmistes, et hübriid ei ole puu- ega rauakepp, vaid nende sümbioos. Seetõttu ei soovinud ükski mängija alustada tänavust võistlust reeglitele mitte vastavate golfikeppidega.

9:40 kõlanud avatuut kutsus kõik mängijad ümber harjutusgreen’i, kus neid tervitasid Niitvälja golfikeskuse tegevjuht Kristo Tohver ning võistluste kohtunik Karli Kütaru. Kristo võttis oma tervituskõnes lühidalt kokku tema jaoks olnud esimese hooaja Niitväljal, kus suuremateks muutusteks olid uues formaadis TGK meistrivõistluste korraldamine, soovitusindeksi kui parema tagasiside süsteemi käivitamine koostöös Elioni ja Mats Soomrega, toimiva mentorsüsteemi juurutamine, vabatahtlike kaasamine jpm. Kinnitust sai teadmine, et siiani veel teostamata plaanid seotakse suuremate eesmärkidega TGK 20. juubelihooajaks. Lõpetuseks soovis ta kõigile edu eelolevas mängus ning möönis, et tal ei ole siiani tema golfikarjääri jooksul kordagi tulnud mõttesse osaleda sellisel suurepärasel hooaega lõpetaval võistlusel, nagu seda on W.I.P. Seal seistes tekkis soov golfikott ühes võtta ning võistlejatega ühineda.

Enda poolt tänasin kõiki võistlejaid huvitava ning tegusa hooaja eest. Eriti tähtsaks saavutuseks tuleb aasta jooksul pidada osalejate arvu olulist kasvu kõikidel TGK korraldatud võistlustel. Suuremat juurdekasvu on tähendada viimase paari aasta jooksul greencardi kursuse läbinud mängijate näol ning Eesti golfimängijate huvi oma koduklubist kaugemate võistluste vastu. Mida rohkem on võistlejaid, seda enam peavad korraldajad TGK’s kvaliteedi nimel pingutama, sest ühistest pingutustest saavad rõõmu tunda kogu Eesti golfikultuur. Lisaks meenutasin eelmisel aastal peetud võistlust, kus võistluseelsel öösel oli sadanud kogu Eestis esimene lumi maha ja termomeeter näitas 0 ^oC. Tänavu ootas osalejaid sügisvihmadest kuivanud väljak ning tuulevaikne päev, kus polnud lund ega miinuskraade. Niitväljale omaselt oli taaskord ilmaga vedanud.

Võistlus 79 võistlejaga sai alguse kell 10.00 ühisstardist. Rajal pakuti meeleolu parandamiseks sooja pirukat koos kuuma puljongiga (1. raja tii-alal) ning kompvekke kohvi konjakiga (café normale) (7.- 8. raja vahel). Läbi mitme aasta on võistlus kujunenud mitte tõsimeelseks spordivõistluseks. Esimestel aastatel mängiti seda võistlust järjestikustest startides punastelt tiidelt, kuid aegade möödudes on paranenud nii mänguoskus, varustuse kvaliteet kui väljak, mis lubab meestel kollastelt – ja naistelt punastelt tiidelt mängida. Teist aastat järjest sai kõigist võistlusgruppidest tehtud lõbusaid kompositsioonilisi grupipilte. Meeleolu oli kõigil osalejatel ülev, sest seljataha oli jäämas järjekordne edukas golfihooaeg, mistõttu lasti heas seltskonnas fantaasial lennata, et poseerida fotograafile.

Peale meeleolukat nelja ja poolt tundi ootas osalejaid klubihoones rikkalik buffet-laud. Kehakinnitamiseks oli restoran Mulligans serveerinud pastaroogi, sealiha hapukapsaga, magusaid kooke, hõrke veine ning cafe normale’t. Meeleolumuusikat pakkusid Kate’i ja Peeter Rebase duett. Peale esimest muusikaplokki alustas Raivo Rimm võistlustulemuste ootuses viktoriini korraldamist. Osalejatelt nõudis viktoriin teadmisi nii klubi tegemistest kui golfireeglitest. Parimat meeskonda premeeriti Maxim Trijoli konjakiga. Üks suurimaid punktiröövleid polnud golfireeglitega seotud küsimused, vaid punkt, kus taheti teada kõigi caddimasterite nimesid. Siinkohal oleks hea ülekorrata nende nimed: Getter, Helmi, Kreete ja Priit. Jätke need kindlasti meelde, sest patt oleks neid inimesi mitte tunda ja neile igapäevase olulise töö eest tänulik olla. Parimaks võistkonnaks osutus meeskond koosseisus Merlin Palm, Gert Holland, Joel Rothberg ning Lauri Latt.

Peale teist lühikest muusikalist vahepala olid päeva põhivõistluse tulemused kokkuarvestatud, mistõttu võis alustada parimate premeerimisega. Nii nagu ma kinnitasin oma hommikuses avakõnes osalejatele, siis leidus ka neid mängijaid, kes olid võimelised oma HCP’d parandama. Sellelgi aastal ei pidanud ma pettuma, sest võistlusklassis „Mehed HCP18,1-36.0“ võitis Erik Aronija (EGCC) tulemusega 39 punkti. Kuigi HCP langetajaid oli vaid üks, siis suutsid kolme kepiga puhvrisse mängida Kristo Raudam, Reijo Mehtälä ning Raivo Rimm (TGK). Oma auhinna karikat vastuvõtmisel rääkis Raivo Rimm igikestvast vastasseisust golfikaupmeestega, kus iga aasta W.I.P. auhinda kätte saades meenutab, et golfikotti ei ole vaja rohkem keppe kui kolm, mistõttu tekib küsimus, et milleks neid teisi veel vaja on osta.

Parimad 2011. aasta W.I.P võistluses olid „Mehed HCP 0-18,0“ Reijo Mehtälä (34 punki), Raivo Rimm (34 p) ning Joel Rothberg (33 p); „Mehed HCP 18,1-36,0“ Erik Aronija (39 p), Kristo Raudam (36 p), Aivar Freirik (31 p) ning „Naised HCP 0-36,0“ Anneli Jalava-Kesa  (29 p), Apawan Chinglek (28 p) ja Ülle Kirjanen (28 p).

Ma tahaksin omalt poolt tänada kõiki 79 osalejat ning eriti 12 vaprat naist, kellel oli soov, julgust ja tahtmine tulla sügisjahedasse hommikusse golfihooaega lõpetama. Lisaks pidasid vapralt külmaga võitluses vastu Getter ja Helmi, kes alati naeratades võistlejate olemise sooja kohvi või teega paremaks tegid. Kui Niitväljal poleks sellist meeskond, siis oleks kogu Eesti golfimaastik oluliselt vaesem.

Selle hooajal ei toimunud hooajalõpu pidu vahetult peale viimast võistlust nagu eelmistel aastatel on tavaks olnud, vaid 2011. aasta parimate meelespidamine leiab aset 18. novembril. Peatse kohtumiseni Teie kõigiga!

XII Golfitrialton

Golfitrialton on eriline üritus ja ma loodan, et see kestab sellisel kujul ja ehk väikeste arengutega veel pikka aega. Olen Niitväljal olnud mängijana seitse aastat ja pole kunagi isegi kaalunud sellel osalemist, kuid tegevjuhi ametit vastuvõttes ja oma lähituleviku eesmärke seades (eelkõige ikka uusi ja mõnusaid inimesi golfi juurde tuua) arvasin, et Golfitrialtoni tüüpi üritused on just sellised mida meile vaja on. Ausalt – mul polnud aimugi, kui õigus mul on

Meie jaoks sai lugu alguses sellest, et rääkisime oma tiimi sees, et mis üritus see siis ikkagi oli, mis 10 korda Niitväljal toimus ja seda viimati 2007. aastal. AInuke, mis kohe rahvale meenus, et mingid rattamehed olid. Võtsin siis ühendust Eesti Jalgratta Liidu esimehe Urmas Karlsoniga ja uurisin, et kas neil võiks olla huvi seda traditsiooni taaselustada.

Urmas jäi korraks vait ja küsis, et kas sa helistad Aare palvel? Mina jäin omakorda vait.

Pärast väikest segadust andis Urmas mulle Aare Heinla telefoni ja ütles, et Aare rääkis temaga samast üritusest nädalapäevad tagasi ja võtku ma temaga ühendust, sest Aare on kõik need aastad Golfitriatloni vedanud. Miks ma kohe selle peale ei tulnud…?

Järgmine kõne oli Aarele, kes mind ära kuulates hakkas naerma – nimelt oli ta just ühes konkureerivas golfikeskuses radasid vaatamas ja kokkuleppimas ürituse sinna viimist. Golfitriatlon oli selleks hetkeks toimunud 11 korda ja sellest 10 korda Niidus. Õnneks leidsime ühise keele kiirelt ja otsustasime koos see väärt ettevõtmine Niitväljale tagasi tuua. Tänud siinkohal meie restoranile Mulligans, kes sellega nõus oli ja Aare ning tema HoleInOne cateringi taas ühekordselt Niitväljale lubas.

Ettevalmistus kulges ladusalt ja kuigi osalejate registreerumine oli natuke aeglase võitu, siis lõpuks tuli kohale 47 osalejat, mis on igati kena tulemus. Järgmine aasta teeme kindlasti

veel rohkem eeltööd ja püüame taas kaasata näiteks suusatajaid, kes kuidagi seekord kõrvale jäid ning loomulikult teiste spordialade esindajaid. Ka golfareid võiks rohkem osaleda, aga eks siin on samuti vaja tööd teha.

Kui ma laupäeval Niitväljale jõudsin nii 1 paiku, siis võttis mind restoranis vastu vahva pilt. Esiteks oli restoran mõnusalt rahvast täis ja teiseks istusid seal koos Eesti ja maailma absoluutsesse tippu kuuluvad Taaramäe, Mandri, Pütsepp, Kirsipuu ja mitmed teised andekad ratturid. Juba see, et sellise suurusjärgu härrased Niitväljal kohal olid – oli tore.

Rangel käis tihe õppetöö – Martin Toom üritas jalgrattureid paremini lööma saada, kes õppis ise, kes sõbraga. Mõned lihvisid oma putioskust, teised jälle võtsid rahulikult…

Olin ka ise otsustanud osaleda ja vaatasin, et golfaritest olid võistlustules veel Aivar Köök, Henry Holm ja Priit Jalasto meilt ning Hanno Kross Jõelähtmelt.

Kui oma viite golfipalli lööma asusin, siis peab tunnistama, et närv oli nii püsti, et käed värisesid. Kuidagi suutsin tii maasse saada ja ime kombel lõin ka oma selle aasta parimad drived. 5st 4 olid üle 200 m pikad – miks rajal kunagi nii välja ei tule? Ehk aitas neljapäeval Martiniga võetud tund

Enne sai natuke rangel harjutatud ja satusin Erki Pütsepa kõrvale, keda sai natuke juhendatud. Erki lõi rangel rahulikult 150 m (no rahulikult on suhteline mõista – swing just väga rahulik ei olnud), aga kahjuks reaalselt tulemust lüües läks oluliselt kehvemini (kahjuks on ka suhteline mõiste )

Siis puti lööma minnes oli adrenaliin nii üleval, et kõik esimesed putid said liiga pikad löödud. Kokkuvõttes 13 lööki oli enamvähem OK, Priit Jalasto putivõitjana kasutas 10 putti ja ratturitest eriti head tulemust näitas Erki Pütseb 11 löögiga.

Üldiselt tundus, et drive oli palju olulisem, sest putist tulenevad ajavahed jäid enamasti minuti või kahe sisse.

Kätte jõudis peaala ehk rattastart. Tegime Priiduga väikese soojendusringi ja tundus kõik see kuidagi lootusetu, rada on pikk ja ratturid sõitsid sooja tehes meist nagu postidest mööda. Esimesed neli startijat olid Priit Jalasto, Aivar Köök, Hanno Kross ja mina. Starti minnes nägime Priiduga välja tõelised amatöörid – nagu me muidugi ka olime. Ainukesena kõikide startijate hulgast puudusid meil rattajalanõud ja nendele sobivad rattad. Priit läks veel eriti vanakooli tegema, ma vähemalt leidsin mingid vanad rattapüksid kapist .

Seadsin endale eesmärgi Priit kätte saada (1.20 vahe) ja kõik kolm ringi enamvähem ühes tempos ära sõita. Eeldasin, et Aivari ja Hannoga pole midagi peale hakata, eriti Hannoga, kes ju vana trekirattur. Suur oli mu üllatus, kui 45 sekundit varem startinud Hanno kuidagi eest ära ei kippunud sõitma, suuremate sirgete peal nägin ta neoonkollast vesti. Kui teise ringi ajal vahe isegi natuke vähenema hakkas, siis sai see kollane vest mu kannatusterajal (mida rattasõit kahtlemata oli) heaks stiimuliks. Priidu sain kätte teise ringi poole peal ja Hanno kolmanda ringi alguses ning sellega tundsin, et olen ennast juba igati ületanud.
Niitvälja 1 Jõelähtme 0

Kolmandal ringil tuli meelde üks Taaramäe intervjuu Tour de France ajal, kus ta rääkis, et tuleb lihtsalt kannatada. No kannatasin ja täitsin ka kolmanda eesmärgi – ehk ringi ajad suht samasse auku. Finišisse jõudes, tugeva värinaga rattalt maha tulles ja kuidagi püüdes oma hingamist korda saada tuli aga minu jaoks kogu päeva kulminatsioon kui minust järgmise lõpetajana saabus punases Cofidise särgis Taaramäe ise.

Niitvälja 2 Cofidis 0

Hiljem lõpuprotkolli vaadates olin kümnes ja mulle järgnesid Rein Taaramäe, Hanno Kross,  Sigvard Kukk, Priit Jalasto, Rene Mandri, naiste võitja Piret Pärnik ja Erki Pütsep. Ma arvan, et võime Priiduga töö kordaläinuks lugeda. Muidugi kui aus olla, siis kõik need suurepärased ratturit kütsid meile 15 km peale kõvasti sisse. Nende ringajad keskmiselt 7:30, minu omad 10.30. Kusjuures olen kindel, et nad kõik oleks mõnusalt veel 200 km samamoodi sõitnud – mina poleks neljandat ringi enam lõpetanud.

Aga mis kõige olulisem, esimest korda Golfitrialtoni ajaloos võitis selle golfar. Eelnevate võitjate seas on nii rattureid (Jaan Kirsipuu, Erki Pütsep), triatleete (Alar Tamm) kui suusatajaid (Urmas Välbe) – seekord sai oma nime sellesse auväärsesse seltskonda Aivar Köök.

Niitvälja 3 kõik ülejäänud 0

Õhtu jätkus meeleoluka olemisega klubihoones, Hole-In-One pakkus süüa, bänd mängis ja väsimatu ning vaikimatu õhtujuht Madis Kiviloo tegi muudkui intervjuusid. Auhindamine oli pikk, sest auhinnalaud oli lookas. Niitväja poolt välja pandud poolik golfisett läks Erki Pütsepale kui kiireimale ratturile, loodame siis Erkit ja teisi tuleval aastal juba mängijatena näha. Siin kohal tahaksin veel kord tänada kõiki rattureid, kes oma niigi üürikesest puhkusest võtsid vaevaks päeva Niitväljal veeta ja loodan, et kohtume peatselt uuesti. Rein Taaramäe lubas Madisele intervjuud andes, et kui ta võidab Tour de France või mõne järgneva etapi, siis peaauhinnaks paneb ta Golfitrialtonile välja selle päeva särgi, seega kõik head golfarid – rattasõitu harjutama ja Reinule ning teistele kaasa elame. Kohtume aasta pärast!

PS! Eriti suured tänud ja lugupidamine Aare Heinlale ja tema partneritele.

PPS! Samuti tahaksin ära märkida ja tänada osalemast meie Fitnessi tipu Argo Aderit, kes tuli osalema ja esimest korda elus driverit käes hoides 200 meetrit lõi, tundub, et Arnold Tokkole on kaaslasi oodata

Möödunud President CUPist

Kõigepealt olgu ausalt ära öeldud, et see blogilugu tuleb nädalase hilinemisega – tahtsin selle ajatada nii, et hommikul katuse kohalt tehtud video ka olemas oleks, aga selle tegemine võttis natuke rohkem aega kui ootasime. Nüüd on ta aga olemas ja seda saab imetleda siit 

TGK President Cup (25.09.2011) from Niitvalja Golf on Vimeo.

Sellest on tehtud ka kaks lühemat varianti – täpselt 8 sekundit, mis saadame Terevisiooni ja loodame, et need võetakse seal kasutusse. Igal juhul tasub hommikuti kontrollida.

Teiseks tuleb öelda, et võistlusi korraldame me ju tihti ja enamasti Marge ja Merle minu abi ei vaja. Ega nad seda tõenäoliselt ka seekord poleks vajanud, aga pressisin ennast ise peale – uue presidendi esimene võistlus ja teatud kohustus rõhus õlgadel

Kõigepealt tegelesime auhindadega ja hea meel on tõdeda, et Presidendi nimel on kaalu. Kui Eesti presidendi usaldusväärsus on ca. 70% (Turu-uuringute AS andmetel), siis tundus, et kõik ettevõtted, kelle poole pöördusime usaldasid Niitvälja President Cupi nime oluliselt rohkem. Esimesena ühendusime Pauligiga, kelle portfellis President kenasti istub ning positiivne vastus oli kiire tulema – pandi välja nii kohvimasinaid, küllusliku kohvivalikut kui muud väiksemat kraami. Eriti hea meel on selle üle, et Pauligi rahvale see idee niiväga meeldis, et nüüd 1. oktoobril käisid ja tegid nad meie juures ka mõnusa golfidemo – ootame neid järgmine aasta juba mängima.

Nagu President Cup’il võistelnud Jüri Ross tavatseb öelda: “Õige kohv on Cafe Normale”, mis tähendab siis tõlkes “kohvi koos konjakiga” ning sama meelt oli Maxime Trijoli maaletooja, kes eraldas väärt konjakit nii auhindadeks, Cafe Normale joomiseks kui rohket kasutust leidnud birdiepudeliteks.

Kui Peeter teatas, et ta sooviks eriauhindu parimatele võistkondadele ja peredele (on ju Niitvälja perekeskne golfiväljak muuhulgas), siis ulatas abikäe Mack Bar-B-Que restoranikett, kes võitnud meeskonnale ja perekonnale mõnusad õhtusöögid välja pani.
Viimasena mõtlesime veel erivõistluste peale ja loogiline valik langes G4S’le, kes tuntud golfisõpradena hunnikus golfitarvikuid välja panid. Igal juhul tänud kõigile, mängijad (eriti võitjad) olid rahul.

Natuke vajab selgitamist võistlussüsteem, mille järgi President Cupi mängisime. Esiteks on President Cup seni alati olnud võistkondlik võistlus ja tahtsime seda säilitada, kuid samas Peeter ei ole just suurim Foursome sõber kunagi olnud (ilmselt on põhjus selles, et enamasti mängime me ühes võistkonnas ja mitte just kõige õnnestunumalt ) Seega mõtlesime välja lahenduse, kus iga mängija mängib oma mängu (vastavalt HCP’le kas Stablefordi või HCP strokeplayd) ning kahestes meeskondades arvestatakse igalt rajalt (Stablefordi arvestuses) paremat tulemust. Piisavalt keeruline? No meie jaoks ei olnud veel piisavalt, seega mõtlesime juurde perekondliku klassi, kus arvestati igast perest kahte parimat mängijat (samuti stablefordi arvestuses), aga nende tulemused liideti. Müts maha Kreete ees, kes kõik need tulemused pidi välja arvutama ja tegi seda üleinimvõimete piiride kiiresti ja täpselt. Järgmine aasta teeme võistlussüsteemi natuke lihtsamaks…

Lõpetuseks tahaks tänada kõiki Niitväljal presidendi ametit pidanud inimesi, kellest kolm (Toomas Abner, Raul Kirjanen ja Tarmo Valgepea) ka võistlema tulid ning loodan, et järgmisel aastal osalevad ka teiste klubide presidendid Niitväljal peetaval võistlusel (kummardus Valgeranna presidendile Kalle Lahele, kes võistlustules oli).

Ja päris lõppu tänusõnad president Putinile ( või oli see nüüd peaminister) lennukite ja ilma eest

Kristo Tohver

Seeniorite mõõduvõtust kahe hiiglase vahel

Eelmisel kevadel sündis kahe koolivenna Toomas Abneri ja Jüri Petteri ühisest golfiringist idee, teha midagi sõbralikku ja lahedat kahe suurima golfiklubi 50+ mängijate vahel. Mõeldud tehtud. Toomas mõtles välja formaadi ja koostas juhendi, Jüri pani välja rändkarika, lepiti väljakutega kokku.

Nüüd on võistlus toimunud juba teist korda ehk muutumas “traditsiooniks” . Võistluse formaat näeb ette, et mõlemast klubist mängib 20 mängijat, mängitakse nädalase vahega üks ring EGCC-s ja üks ring Niitväljal. Punkti toovad mängijad, kes saavutavad parima tulemuse vastasvõistkonna sama koha saavutanud mängija vastu. Gruppe on kolm: mehed HCP 0-18,4, mehed HCP 18,5-36,0, naised 0-36,0.

Sel aastal oli võistlus juba nii populaarne, et kõik soovijad ei pääsenudki mängima. Tegime valiku “kes ees, see sees” ehk kiire registreerumise järjekorras.

Võistluses on tore nii mängu osa, aga alati tekitab elevust ja põnevust ka punktide lugemine. Kui tulemus avalikustada kohapaaride kaupa, siis jätkub pinget viimase hetkeni.

Eelmisel aastal jäi rändkarikas napilt EGCC-sse ja sel aastal olime täis indu see Niitväljale tagasi võita, aga kahjuks oli jälle väga napi ühepunktilise ülekaaluga 9,5:8,5  parem EGCC. Jõelähtmel lõppes matsh seisuga 6,5:2,5 EGCC-le ja Niitväljal 6:3 TGK-le, nii et tuleb välja, et nö koduseinad ikka aitavad. TGK-le tõid punkte Carl Orav, Mati Hiis, Ülo Vahimets Jõelähtmel ja Evald Tomberg, Peep Pira, Raivo Velsberg, Ulvi Ingver, Anne Petter, Liis Veltmann Niitväljal.

Võistlus lõppes meeleoluka õhtuga klubi restoranis ja valjuhäälse lubadusega – järgmine aasta jälle !

Tänud kõikidele osalejatele ja mõlemale väljakule !

Anne Petter

Tallinna Golfiklubi MV

Tere TGK head liikmed

Selle postitusega alustame uut traditsiooni – loome Niitvälja Golfikeskuse blogi. Siit saab tulevikus lugeda minu ja teiste meie tiimiliikmete isiklike arvamusi Niitvälja toimuvast – nii heas kui halvas. See ei ole koht poliitiliseks korrektsuseks ja toimunu faktiliseks edastamiseks. See on koht, kuhu saame pärast põnevaid sündumusi või erakorralisi juhutmeid või lihtsalt tegusat nädalat kirja panna oma mõtteid ja neid teiega jagada. Te olete alati oodatud kommenteerima ja ettepanekuid tegema ja meie suurim kiitus on see, kui teie meie arvamusi loete. Lõppkokkuvõttes on see taas üks viis, kuidas oma klubiliikmetega paremini ühendust pidada.

Mis oleks aga sobivam üritus taolise blogi alustamiseks kui Tallinna Golfiklubi meistrivõitlused. Sellel aastal toimusid need 13. korda – esimene TGK MV toimus 1999. aastal. Mina olen TGK liige olnud alates 2005 aastast, aga seekord otsustasin esmakordselt ka ise võistlustest osa võtta. Olgu siinkohal kohe ära tänatud minu mõlema päeva flighti kaaslased (Anti Linhein, Tarko Tuisk, Peep Pira ja Taavi Vallberg), kellega oli tõeliselt meeldiv koos ponnistada. Eks heas ja tihti uudses seltskonnas golfimängimine on üks võistlemise suurimaid plusse ja seekord läks minu vähemalt tõeliselt hästi – seltskonna mõttes. Skoor 200 kahe päeva lõpuks oli 20 rohkem kui endale seatud eesmärk ja vaatamata Martini (meie PRO) parimatele ponnistustele lagunesin teisel päeval kapitaalselt. Õppetund on see, et PRO’lt tuleb tunde võtta, aga vahepeal peab iseseisvalt ka harjutama.

Kõigepealt peab tänama ilmataati, sest vist ainukese kohana Eestis õnnestus meil seekord kahe päeva jooksul vihma välitda. Ma olen juba enne mõelnud, et Niitvälja on nagu vihma Bermuda kolmnurk – seda siin lihtsalt ei saja ja selle võrra on meie tublide green-keeperite töö oluliselt keerulisem. Samas oli väljak juba harjumuspärases suurepärases korras – võistluste võtijad märkisid oma võidukõnedes greene ja nende kiirust korduvalt, aga natuke hakkab see plaat maha käima, sest väljak on kogu aeg nii hea olnud (mis on teenimatult kurb meie green-keeping staffi suhtes – sest nad lihtsalt on niivõrd head). Paul oma töökuse ja ettevõttlikusega on eeskujuks nii oma tiimile kui ka kõigile klubiliikmetele. Kui head-greenkeeper leiab aega, et ise trimmeriga kraave puhastada, siis leiab ka iga klubiliige aega oma löögijälg greenel parandada. Hooldustiim annab oma absoluutse parima – andkem siis ise ka.

Võistlusest rääkides on kaks asja, mis peab igal juhul välja tooma – esiteks tänud kõigile võistlusi toetanud sponsoritele eesotsas Dunkeri ja Saku Õlletehasega. Väiksemas osas panid õla alla Karslkroona (banaanid), Büroomaailm (diplomi ümbrised), Lahe Roos (lilled kaunistusteks) ja Kalev (šokolaadid), aga eks väikestest detailidest sõltubki sedatüüpi ürituste tõeline edu ja tänu meie sponsoritele olid need suurepäraselt paigas. Teiseks, tuli kohale 104 golfarit, mis on 25% tõus eelmisest aastast ja üle 30 mängija rohkem kui üheski teises Eesti gofliklubis. See on märk TGK jätkuvast positsioonist kui suurim ja parim klubi Eestis.

Kaks päeva golfi – sellest saate piisavalt infot võistluste tulemustest, fotodest ja peatselt üles tulevast videost, seega ei hakka sellel peatuma. Omapoolsed õnnesoovid Merlin Palmile ja Georg Reintamile (TGK meistrid 2011) ning kõigile teistele võitjatele. Loodan südamest, et järgmisel aastal on mängijaid 104 asemel 140. Loomulikult tahaksin alati näha kohal kõiki klubi single mängijaid, kuid sellel aastal taasalustatud +17.5 HCP grupi mängijaid võiks samuti oluliselt rohkem olla. Ja naised, kus te olete? Peame siin midagi kindlasti ette võtma. Kokku kolme grupi naiste peale võistles 15 golfarit…

Natuke eriarvamust tekitasid meie korraldatud stardid 1. ja 10. tiilt. Olgu siinkohal öeldud, miks me seda tegime. A) Nii võitsime startidega aega ehk saime need kiiremini ära B) Välistasime või vähendasime ohu võistluste venimisega, sest 1. tiilt järjestikkune start on näidanud, et viimased grupid mängivad ca. 5 h. Täna oli viimase grupi aeg 4:10. C) Andsime sellega hommikul startinud klubiliikmetele võimaluse pärast oma ringi kodus ära käia, riided vahetada ja õhtusele üritusele tagasi tulla. Kuna tegime sellist asja enda jaoks esmakordselt, siis õppisime ka ühtteist. A) Tuleb vaadata, et ühed ja samad inimesed ei alustaks mõlemad päevad 10. tiilt (kui see on võimalik); B) Tii-aeg tuleb planeerida nii, et viimased grupid saabuvad klubihoone juurde siis, kui hommikused startijad on juba tagasi klubis; C) hommikustes startides ei tohi välja lasta 2-seid gruppe, muidu nad peavad oma 10. tiil liiga kaua ootama (sest on kiiremad kui tavaline mängutempo).

Eriti hea meel on aga meie võistlusjärgse piduliku õhtusöögi üle. Esiteks on hea meel, et meie nn. countryclub stiili klubihoonet on väikese pingutusega võimalik ümber kohandada suurepäraseks a’la carte restoraniks (tänud sulle Margit – täpsemalt vaata www.kujunduskuur.ee). Teiseks tänud meie Mulligans restoranile, kes aitasid kaasa niivõrd kvaliteetse õhtusöögi korraldamisele ja lubasid erandkorras meil sponsoralkoholi pakkuda ning lõpuks tänud neile mängijatele, kes ka õhtusöögiks tagasi tulid. Ideaalis oleksin muidugi lootnud kõigi mängijate osalemist, aga pühapäeva õhtu on keeruline aeg ning seda enam, need 70+ inimest, kes tagasi tulid, said loodetavasti rohkem kui nad olid uskunud.

Tegelikult võiksin veel palju kirjutada, aega te kindlasti ei viitsi rohkem lugeda. Seega ütlen veel kaks asja.

1. Meie tiim eesotsas Marge, Merle ja Pauliga (lisades kõik teised) on täiesti võrratu – ilma teieta ei oleks võimalik neid asju korraldada. Minu ja kindlasti ka kõigi teiste meie klubiliikmete sügav lugupidamine.

2. Mul on väga positiivne tunne meie klubi tuleviku osas. Täna nägin tõelist elujõudu ja positiivsust, millele on rõõm tugineda uute plaanide tegemisel. Aitäh teile.

Kristo Tohver